90 ndate muusika: edu ja klassika

90ndate muusika tähistas tervet põlvkonda uuenduslike helide ja unustamatute artistidega. See periood tõi kaasa loovuse plahvatuse, mis läbis mitmeid žanre grungest britpopini läbi hip-hopi ja elektroonilise tantsu. Kui soovite mõista, kuidas see kümnend kujundas kaasaegset muusikatööstust, pakub see praktiline juhend täielikku teekonda läbi õnnestumiste ja klassika, mis kajavad ka tänapäeval.

90ndad kujutasid endast pöördepunkti populaarses muusikaajaloos, kus tehnoloogia, suhtumine ja eksperimenteerimine lähenesid, et luua meeldejäävaid hetki. Siit leiate üksikasjaliku analüüsi domineerivate žanrite, mõjukamate artistide ja ajastut määratlenud laulude kohta koos praktilise teabega selle erakordse heliuniversumi uurimiseks ja hindamiseks.

Grunge sünd ja kaljurevolutsioon

Grunge tekkis Seattle’is 80ndate lõpus, kuid just 90ndatel vallutasid kogu maailma ja muutsid muusikatööstuse igaveseks. Sellised ansamblid nagu Nirvana, Pearl Jam, Soundgarden ja Alice in Chains võtsid peavoolu muusikaedetabelitesse mässumeelsuse ja alternatiivroki ahastuse. Raske muusika, sisekaemuslikud laulusõnad ja lõdvestunud grunge-esteetika said selle kümnendi sünonüümiks, mõjutades mitte ainult muusikat, vaid ka moodi, käitumist ja noortekultuuri üldiselt.

Kurt Cobain ja Nirvana esindasid selle helirevolutsiooni tippu, kui 1991. aastal ilmus „Nevermind“, kukutades Michael Jacksoni kiiresti edetabelite tipust troonilt. Loost „Smells Like Teen Spirit“ sai põlvkonna hümn, mis määratles, kuidas ükski teine lugu ei olnud teinud enne X-põlvkonna ängistavat ja pettunud vaimu. Võite täheldada, et Nirvana edu ei olnud juhuslik: see ühendas kleepuvad meloodiad juurdepääsetava lavastusega, säilitades samal ajal toore suhtumise, mis meeldis alternatiivroki fännidele.

Pearl Jam, eesotsas Eddie Vedderiga, pakkus grungele veidi teistsugust lähenemist, meloodilisema vokaali ja veidi vähem abrasiivse kõlaga kui Nirvana. Albumid nagu „Ten“ ja „Vs“. müüsid miljoneid koopiaid ja genereerisid klassikuid, mis siiani raadios mängivad, nagu „Alive“, „Black“ ja „Jeremy“. Soundgarden viis eksperimenteerimise raskemale tasemele, Chris Cornell pakkus muljetavaldavat vokaali, millest sai bändi kaubamärk.

Britpop: Briti vastus ja bändide lahing

Samal ajal kui grunge domineeris Ameerikas, vastas Inglismaa britpopiga, mis oli sama võimas samm, mis viis Briti bändid tagasi rahvusvaheliste edetabelite tippu.Oasisest ja Blurist said selle ajastu kuulsaimad nimed, kes osalesid hästi dokumenteeritud rivaalitsemises, mis õhutas muusikaajakirjandust ja lõi mõned meeldejäävamad hetked rokiajaloos.

Vendade Gallagherite juhitud Oasis vallutas rahvahulki oma ülbe suhtumise ja suurejooneliste lugudega, mis ühendasid raske roki vastupandamatute popmeloodiatega. „Wonderwall“, „(What’s the Story) Morning Glory?“ ja „Don’t Look Back in Anger“ said koheseks klassikaks, mida kuulete endiselt sageli raadios ja voogedastusplatvormidel. Album „(What’s the Story) Morning Glory?“ müüdi miljoneid koopiaid kogu maailmas ja sellest sai kümnendi üks enimmüüdud albumeid. Bänd viis klassikalise 9. festivali showmanshipi meeldejäävate 19. taseme esinemisteni.

Blur omakorda pakkus britpopis eksperimentaalsemat ja kunstilisemat ettepanekut, kus Damon Albarn komponeeris intelligentseid ja iroonilisi laulusõnu, mis uurisid Briti kaasaegset elu. „Song 2“, „Girls & Boys“ ja „Parklife“ näitasid bändi, mis ei jäänud ainulaadse valemi juurde, arendades pidevalt oma helisid ja stiile.

Hip-Hop ja räpp: legendide tõus

90ndad olid kaasaegse hip-hopi arengus olulised, muutes tärkava žanri globaalses muusikatööstuses domineerivaks jõuks. Te olite tunnistajaks legendaarsete rivaalitsemiste sünnile, erinevate piirkondlike stiilide konsolideerimisele ja artistide tõusule, kes said edu ja kultuurilise mõju sünonüümiks. 90ndate hip-hop ei olnud ainult muusika; see oli kultuuriline liikumine, mis hõlmas moodi, keelt, tantsu ja suhtumist.

Tupac Shakur ja The Notorious BIG esindasid selle kümnendi kahte peamist kvooti, kusjuures Tupac juhtis läänerannikut (läänerannik) ja Big alustas oma valitsemisaega idarannikul (idarannik). Tupac pakkus muusikalist ettepanekut, mis vaheldumisi terava ühiskonnakriitika ja sügavate isiklike mõtisklustega, säilitades samal ajal kvaliteetsed muusikalavastused, mis ühendasid rasked biidid meeldejäävate meloodiatega. „California Love“, „Brenda’s Got a Baby“ ja „Changes“ demonstreerisid kunstilist laiust, mis ulatus palju kaugemale lihtsalt riimivatest sõnadest kuni biitide kõlani.

The Notorious BIG, tuntud kui Biggie Smalls või Biggie, tõi idaranniku hip-hopile teistsuguse narratiivi, kus lugusid elust tänavatel edastati laitmatu voolu ja keeruka produktsiooniga. Tema 1994. aastal ilmunud albumit „Ready to Die“ peavad paljud kriitikud üks kõigi aegade parimaid hip-hop albumeid, mis sisaldavad DJ Premieri, Pete Rocki ja teiste tuntud produtsentide lavastusi. „Juicy“, „Big Poppa“ ja „It Was All a Dream“ on 90 aasta jooksul muutunud klassikaks, mis määratles idaranniku hip-hopi kõla.

90ndate hiphopist ei saa rääkida mainimata Dr Dre’i, kes mitte ainult ei andnud välja suurepäraseid isiklikke albumeid nagu „The Chronic“ ja „2001“, vaid avastas ja produtseeris ka mitmeid artiste, kellest said legendid. Dr Dre töötas koos Tupaci, Snoop Doggi, 50 Centi ja paljude teistega, luues produktsiooni pärandi, mis kujundas kaasaegse hip-hopi kõla. Eelkõige esindas Snoop Dogg G-funki pehmust, lääneranniku alamžanri, mis ühendas pehmelt mängitud süntesaatorid pingevaba vokaali ja sotsiaalse luulega.

Nas, Biggie Smalls ja teised New Yorgi artistid hoidsid hip-hopi keerukana ja lüüriliselt keerukana, samas kui artistid nagu Rakim ja KRS-One jätkasid mõjutamist oma koostöö ja eriliste esinemiste kaudu. Näete, et 90ndate hip-hopi hulka kuulusid ka artistid teistest piirkondadest, näiteks Atlanta OutKast, kes võttis hip-hopi funki ja souli elemente, luues ainulaadse kõla, mis mõjutab endiselt kaasaegseid artiste.

Pop ja tants: elektroonilised rütmid ja superstaarid

Kui kriitilistes vestlustes domineerisid alternatiivrokk ja hip-hop, siis 90ndate pop- ja tantsumuusika vallutas edetabelid ja tantsupõrandad üle maailma. Leiaksite, et Britney Spears, Christina Aguilera ja *NSYNC* esindavad teismeliste popi uut põlvkonda, mis kümnendi edenedes muutuks üha domineerivamaks.

Elektrooniline ja tantsumuusika, sealhulgas house, reve ja techno, laienes 90ndate jooksul märkimisväärselt, muutes ööklubid heli ja liikumise katedraalideks. Sellised artistid nagu The Prodigy, Chemical Brothers, Fatboy Slim ja Daft Punk viisid elektroonilise muusika peavoolu edetabelitesse, tõestades, et digitaalselt toodetud biidid võivad müüa miljoneid koopiaid ja täita staadioneid. The Prodigy „Firestarter“ sai 90ndate klassikaks, ühendades kõva elektroonika agressiivse vokaalse ja pungi suhtumisega.

Samuti leiaks Eurodance ja elektrooniline trance vallutamas Euroopa edetabeleid, kus artistid nagu Eiffel 65, Aqua ja Scooter loovad hitte, mis võivad praegu tunduda aegunud, kuid mis esindasid 90ndate popmuusikat iseloomustavat lõbu ja eksperimenteerimist. Neid artiste ei kavatsetud liiga tõsiselt võtta; nad pakkusid tantsulisi biite, erksaid värve ja lõbusust, mis vastandusid grunge ja britpopi ahastavamale ja sisekaemuslikumale toonile.

Riik ja hing: traditsioon ja uuenemine

Kantrimuusika koges 90ndate jooksul märkimisväärset uuenemist, kusjuures sellised artistid nagu Garth Brooks, Alan Jackson ja Shania Twain viisid selle žanri peavoolu publikuni, mida pole kunagi varem saavutatud. Garth Brooksist sai ülemaailmne kultuurinähtus, müües miljoneid albumeid ja täites staadioneid esinemistega, mis ühendasid kantrimuusika suurte lavastuste showmanshipiga.

R&B ja soul kogesid 90ndate jooksul ka renessansi, kus artistid nagu Boyz II Men, TLC, Aaliyah ja Erykah Badu lõid heli, mis uuendas souli ja R&B traditsioone kaasaegse produktsiooni ja kaasaegse tundlikkusega. TLC „Waterfalls“ pakkus kõrgelt toodetud poppaketi raames olulist sotsiaalset sõnumit, samas kui Aaliyah tõi teismeliste R&B-le keerukust ja lahedust. Erykah Badu omakorda esindas naasmist souli muusikaliste juurte juurde oma eksimatu hääle ja kompositsioonidega, mis uurisid Aafrika-Ameerika identiteeti.

Samm-sammult: kuidas uurida 90-ndate muusikat täna

Kui soovite 90ndate muusikat süstemaatiliselt uurida ja selle erakordse kümnendi pärandit maksimaalselt ära kasutada, pakub see praktiline juhend selget teed. Alustuseks saate tuvastada, millised žanrid teid kõige rohkem huvitavad, kas grunge, britpop, hip-hop või elektrooniline muusika, pannes seega oma uurimisele tugeva aluse. Peamine on mõista, et 90ndate muusika oli uskumatult mitmekesine, pakkudes midagi praktiliselt igat tüüpi kuulajatele.

Teie esimene samm peaks olema uurida iga selles juhendis mainitud žanri ja artisti lõplikke albumeid, alustades kõige laialdasemalt tunnustatud klassikutest. Grunge’i jaoks alustage Nirvana „Nevermind“ ja Pearl Jami „Ten“; britpopi jaoks kuulake Oasise Morning Glory’t?“ ja Bluri samanimeline album; hip-hopi jaoks proovige Tupaci „All Eyez on Me“ ja The Notorious BIGi „Ready to Die“ märkate mustreid ja mõjutusi, mis neid albumeid ühendavad, luues sellest kümnendist terviklikuma pildi.

Pärast peamiste albumite uurimist peaksite otsima heliribade kogumeid, mis dokumenteerivad 90ndate muusikat, näiteks „Nüüd on see, mida ma nimetan muusikaks!“ sarjad või temaatilised kogumikud, mis keskenduvad konkreetsetele žanritele. Need kogumikud pakuvad perioodi laiemat vaadet, sealhulgas vähem tuntud, kuid sama olulised artistid, kes aitasid määratleda kümnendi heli. Samuti saate kasutada voogesitusplatvorme, mis pakuvad kureeritud esitusloendeid, mis koondavad 90ndate lugusid stiili, teema või kronoloogia järgi.

90ndate muusika uurimise oluline aspekt on selle muusika loomise kultuurilise ja ajaloolise konteksti mõistmine. Saate lugeda artistide elulugusid, vaadata dokumentaalfilme konkreetsete žanrite kohta ja lugeda intervjuusid, mis uurivad muusikalisi mõjusid ja sündmusi, mis kujundasid selle kümnendi artiste. Arusaamine, et grunge oli vastus 80ndate hair metali liialdustele või et britpop oli Briti reaktsioon Ameerika levimuusika valdkonnale, rikastab oluliselt teie muusika väärtustamist.

Samuti tuleks uurida vähemtuntud artiste, kes mõjutasid tähtsal viisil veel 90ndate muusikat, nagu näiteks grunget mõjutanud The Pixies või teadlikult poliitilist hip-hopi kujundanud Public Enemy. Paljud 90ndate suurimad hitid olid üles ehitatud nende artistide rajatud alustele, kes ei saavutanud samasugust ärilist edu, kuid kes olid žanrite arengu seisukohalt absoluutselt üliolulised.

Kasulik praktiline harjutus on luua oma isiklikest huvidest ja konkreetsetest meeleoludest lähtuvad oma 90ndate esitusloendid, mis toimivad peaaegu nagu isiklik helimuuseum, mille aja jooksul üles ehitate. Sisekaemuslike hetkede jaoks või „Suvebritpopi“ esitusloendi loomiseks või rohkem tantsimiseks ja õnnelikeks hetkedeks või „Classic Hip-Hop“ sügavaks tunnustamiseks. See aktiivne tervenemisprotsess aitab teil materjali paremini mõista, ühendades erinevaid laule ja artiste teemade, helide ja mõjutuste kaudu.

90 ndate muusika püsiv pärand

90ndate muusika mõjutab artiste, produtsente ja laiemat avalikkust tänaseni, 90ndate bändid tuuritavad endiselt kogu maailmas kirglikule publikule. Näete, et paljud selle kümnendi muusikas uuritud probleemid ja teemad kõlavad endiselt kaasaegse publiku seas, alates sotsiaalsest ahastusest kuni identiteedi ja kuuluvuse küsimusteni. Praegused artistid tsiteerivad sageli 90ndate mõjusid, olgu siis grunge, hip-hopi või elektroonilise muusika elemente oma kompositsioonidesse kaasates.

Kaasaegset salvestustööstust kujundasid sügavalt 90ndate muusika õnnestumised ja ebaõnnestumised, kuna kümnendi lõpus hakkas internet muutuma muusika levitamise ja tarbimise viisiks. Võite täheldada, et praegused voogedastusplatvormid, mis praegu domineerivad selles, kuidas me muusikat kuulame, olid 90ndate jooksul ja varsti pärast seda alanud muutuste tõttu, kui napster ja muud failijagamisteenused seadsid kahtluse alla traditsioonilise ärimudeli. 90ndate muusika mitte ainult ei lõbustanud; see muutis muusikatööstuse maastikku püsivalt.

Neile teist, kes soovivad mõista kaasaegset muusikat ja tööstust kujundavaid suundumusi tänapäeval, on 90ndate muusika uurimine absoluutselt hädavajalik. See periood kujutas endast loovuse ja eksperimenteerimise tippu, kus mitmed žanrid võistlesid avalikkuse tähelepanu pärast, tõstes muusika kvaliteedi üldist standardit. 90ndate artistid lõid autentsuse, suhtumise ja kvaliteedi pretsedendi, mida kaasaegsed kunstnikud püüavad endiselt võrrelda või ületada, muutes selle kümnendi mitte ainult ajalooliselt oluliseks, vaid ka samaaegselt asjakohaseks kõigile, kes on huvitatud levimuusikast.